õnneks saabus jaanuar

Detsembris tulvasid kontsertsaalid täis inimesi, millistest muul ajal pole kippu ega kõppu. Mis või kes neid sinna kisub? Ei usu, et suur hulk klassikasõpru sunnivad just jõuludeajal oma pereliikmeid saalides vaevlema. Või on tekkinud trend, et korra aastas ja ilmtingimata detsembris peab kuulama klassilist muusikat nagu enamus eestlasi väisab detsembris moepärast jumalateenistust. Ühtpidi tore, et süvamuusika leiab laiemat kuuldepinda ja toob publiku sekka uusi vaatlejaid, teisalt jälle tahaksin kogeda, kuidas kõrvalistujad õhkavad minuga samas rütmis, mitte ei mängi telefoniga ussimängu.

Klassikalembus näib olevat väga feminiinne. 2/3 tavakontserdi publikust on naised ja neist 2/3 on suure tõenäosusega hõbedaste juustega daamid. Ilusaim mälupilt eelmisest aastast pärineb Tobiase keelpillikvarteti kontserdilt Trt Linnamuuseumis. Auväärses eas naisterahvad moodustasid pingirea sõõri teises otsas grupeeringu, otse minu vastas ja kui löödi lahti pillilugu, hakkasid prouad Mozarti saatel ühes rütmis lainetama, silmad sädelemas ja naudingukirme palel. See oli võrratu vaatepilt! Ja teadmine, et ka ilmselt mina rokin 75selt sama kirglikult, tegi iseäranis rõõmsaks.