Mauk

Palun sõbrad teid samamoodi nagu T :"Siduge mind kinni või pange luku taha, kui mul tekib tung minna riälitishõusse". Püüdke eirata üliveenvat ja sisendusjõulist juttu a la: tahan end proovile panna ja näha milleks võimeline olen; saada tasuta soojamaa reisi; olen lapsest saati unistanud miss universumi võistlustel osalemisest ja see on ju ainuvõimalik viis sinna pääseda; seal on vabad mehed ja tasuta alkohol- mis siin pikalt mõelda; sellise raha eest shõugöörliks olemine pole mingi probleem. Taolised laused viitavad ilmselgelt, et olen viimase aru kaotanud või totaalses meeltesegaduses. Väga palun, hoidke mind ja valvake mu üle!

Kuu või kaks tagasi hakkas ema elutoas kisama, tulgu ma sinna ja vaadaku, kas see on see. Ja see ta oli- minu esimene tuttav riälitis. Et Mauk teleekraanile jõudis pole ime, lausa võiks lausuda, et oodatav asjade käik. Sellises formaadis inimene on tänuväärne materjal teleseriaali tootmiseks - piisavalt edev, loll ja aktiivne isend. Esialgu püüdsin tõsieluga helendava ekraani vahendusel kursis olla, aga kaua ei jaksanud. Elevus taaskohtumisest oli ammu ununenud, kuid siis astus mu tuppa vend ja näitas kuidas Mauk tissidest kinnihoides oli kusagil karanud jms. Meediakajastuse highlight otse voodi kõrval. Järgmine hommik leidsin vana tuttava meili postkastist, teemaks Maugu uued seiklused ja mured. Teel tööle nägin tuttava inspiratsiooni allikat- SL Õhtulehete, kus seriaalikangelane laiutas esilehel.

Koostasin nimekirja tuttavatest, keda võiks kõige tõenäolisemalt tõsielamas näha. Rohkem kui Maugu endine deit välja ei mõelnud. Aga mine tea, kes üllatab. Ei tahaks uskuda, et kõik tõsielustaarid on ühe kirvega tehtud. Kuid siiski mõistmatuks jääb mulle see, miks on vaja vabatahtlikult minna teiste suvast sõltuvatesse olukordadesse ning eksponeerida oma etteastet nii suurele auditooriumile nagu Eesti televaatajad.

R on käsitlenud lihtsa elu fenomeni ja pakub uusi ideid tulevastele meelierutavatetele riälititele.