Malev

Uuest Eesti mängufilmist “Malev” on vastolulisiselt arvatud. Püüdsin minna kinno eelarvamusi kaasa võtmata. Järelarvamus sellevõrra positiivsem. Mulle meeldis. Võluvalt kohmakas.

9. septembri Sirbis avaldatud Olev Remsu Maleva arvustust kritiseerisid elavalt lehelugejad, sh Ilmar Raag:“Kas eestlane, kes vaatab Somnabuuli on rohkem eestlane, kui see, kes vaatab Malevat. Kas kolme lapse ema Eestis, kes naerab Ärapanija peale, on halvem inimene, kui kolme lapse ema, kes nutab koos Arvo Pärdi minimalismiga? Isegi, kui see mulle ei meeldi, ei ole ühelgi kõrgkultuuri tarbijal eetilist õigust hukka mõista rahvaliku kultuuri tarbijat. Isegi kui ma väga tahaks öelda, et kõik, kes on käinud õllesummeril, on lurjused, ma seda tegelikult teha ei saa. Nende seas on inimesi, kes üle kõige väärtustavad oma armastust ja perekonda. Eestlaseks olemist jne. Kõrgkultuuri tarbijatel ei ole eetika monopoli. Ütlen seda ja tean, et ma ise ei ole viimasel kolmel aastal õllesummeril käinud niisamuti nagu ma ei ole ühegi reality sarja seeriat algusest lõpuni vaadata. Kummatigi ei anna see mulle eetilises plaanis mingeid privileege.”

Samas ma ei usu, et nn rahvaliku kultuuri (meanstreami) tarbijale Malev meeldib. Tegemist on nagu rohkem friigifilmiga.