Naudingu ja mõnu pärast ilusate piltide tegemine on patt (Savonarola)

Eelmine nädal nägin paljut. Külastasin 3 etendust, 1 konverentsi ja 1 kontsertit, rääkimata Tartu nädalalõppe iseloomustavast Zavoodi käigust ja eiteamillepärastkülastatud Klubi Tallinnast.

Minu tänavune draamakava koosnes üksnes kurbmängudest
Esmaspäev. Pidusöök. Hea. Tasus vaadata.
Kolmapäev. Padjamees. Super. Katarsist tekitav.
Kaaslaseks oli teatripõlgur T , ent seekord suutis antud kunstivorm tedagi puudutada.
Neljapäev. Savonarola tuleriit. Ilmselt tubli tükk, kuid Padjamees oli olnud niivõrd mõjuv, et tuleriit tundus kui lustakas palagan. Iseäranis tüütavalt mõjus Savonarola eksarmastuse lõpumonoloog. Püha jumal, kes referaati pühaku eluloost enam kuulata viitsis! 2-3 minutiga rikuti terve lavastuse mulje.
Reede. Heade mõtete konverents. Esa Saarinen. Kahjuks mõeldi võõrkeeles, väga palju osa ei saanud.
Laupäev. Tiina Tsautsau :), esineja konverentsilt, rääkis üsna veenvalt oma kehakaalust.
Hooaja avakontsert. Mozart. Dvorak.
Dvoraki “Uude maailma” on mu lemmiksümfooniaks olnud vähemalt 15 aastat, ammu olin igatsenud kuulata kontsertettekannet. Saalis tekkinud assotsatsioonid erinesid tunduvalt varasematest. Muusika tekitas oluliselt helgemaid meeleolusid kui oskasin oodata, kunagi pidasid sümfooniat ärevaks ja traagiliseks, siis nüüd tundus see väga dünaamiline, liikuv, positiivne, seikluslik.

Sügisel tuleb riburadamisi ettekandele teoseid, mille puhul olen mõlnud, et seda tahaks kindlasti “elavas” esitluses kuulata. Näiteks Mozarti “Võluflöödi” öökuninganna aaria, Arvo Pärdi “Fratres”, mis kõlab juba pühapäeval Tartu linnamuuseumis. Õigupoolest jääb praegu ainukesena nimekirja “Tabula rasa”- minu esimene tutvus Pärdi muusikaga. 8 aastat tagasi Jyväskyla raamatukogu helikandjate osakonnas küsiti, kas mulle meeldib ka Arvo Pärt. Siis ei teadnud temast midagi. Peale pearaputust suruti mind nahast lamamistooli ja torgati plaadimängijasse “Tabula rasa”. Aitähh soomlased.