Viel glück zum Geburztag! Herr Wolfgang Amadeus

Lõppeks sai läbi akadeemiline puhkus elust. Peale innukat konspektide lugemist saan naaseda oma tavapärase elustiili juurde. Kohvikud, restoranid, õllesaalid, kontserdid ja vinoteegid. Eile kuulasin Mozartit, 18 sajandi Pearu Paulust (F is pleased). Olematu muusika-alase hariduse tõttu ei saa ma adekvaatselt hinnata ja ma ei tahaks laskuda Raimu Hansoni Postimehe arvustuste tasemele, mille sõnumiks on tavaliselt et peale kontsertit plaksutati. Kahtlemata, reporterile, kes oma elus avastanud uue hobi- klassikalise muusika kontserdid, võib tunduda aplaus erakordsena. (F: Mozart muusikas on sama suur kurjategija kui Pearu Paulus, vahe on ainult selles, et tal oli 2 sajandit aega põgeneda) Ent regulaarsele kontserdikülastajale pole selles midagi imelikku ega ebatavalist. Kuid viimasel kontsertil suutis publik siiski üllatada, peale Kalle Randalu lisapala teadustamist kostus saalis orgastilist kilkamist ooouuuaaah. Nii armas.

Üldse on mul tunne kui pikalt reisilt tulnud. Maailm on nii uus ja ennenägematu. Lisaks kallutas M mu orkestri kontseptsiooni tüüplahendusest kõrvale, tutvustades oma eugeenika projekti. Nimelt mõlgub Mil tulevase lapseisa tüpaazhina meelel musikaalse ja lokkispäise mehe võrdkuju. Viimase ERSO kontserdi tshellist vastas ideaalile 100% ulatuses. Ent mina veel polegi veel koostanud oma järeltulijate loomeprojekti ja välja valinud nõudeid spermadoonoritele.

Kaks päeva tagasi tõdesin, et mina küll ei tea, mida ma ülejäänud eluga peale hakkan. Tänini ei tea. Mine tea, mis saab.


Täna oli mul kaasautor F