Mõmm, näu, kraaks

2 veetlevat nädalat. Kõik oli nii hästi (v.a. viirus, ent lõppeks võimaldas see mul patjadel puhata ja imetleda läbi jäätunud klaasi nii sinitaevast kui tähesära).

Kõik algas juba hästi. Mozartiga muidugi. Veel nägin ma Jänese aastat. Olin väga elevil, ootasin midagi enneolematut. Miskipärast teatrikriitikute kirjatükid panid mind nii ootama. Aga oli nagu ikka ja hea oli. Oli, mis oli, aga rahul olin. Järgmisena kuulasin, tahtsin väga ka lugeda, aga pime oli. RAM esitas multimeedia kava “Midagi on õhus”. Mehi oli laval rohkem kui saalis. Üritus ületas mu mugavuspiirkonda, ei saanud ma aru, kas peab nii või võib ka teisiti. Ajuti tundus, et võiks teisiti, sest läbi võimenduse minetas koorilaul ehedust ja väge, miski aparaat undas ja iga lehekeeramise krõbin kaikus üle saali. Teosed olid meeliköitvad, kangesti tahtsin kavalehte lugeda, leida tugipunkte kunstilistele väljunditele, tekkis sügav kahtus, et kontseptsioon põhineb sõnamängul, mitte helikeelel. Õnnetuseks oli kaasatud valguskunstnik, mõttetu liides. No tõesti ei usu, et keegi nautis helesini-rohelist meeskoori. Minu pärast mässaku nad lava prožektoritega, aga saali tulede jaoks peaks veidi elektrit jätma, et oleks piisavalt valgust sõnu jälgida. Isenesest mõjus kontsert inspireerivalt. Mõmm, näu, kraaks. Midagi sellist nad mühasid rampi. Valgustusprobleemidega tuli silmitsi olla ka järgmisel kontserdil. Andres Mustoneni juhatas Händel/Mozarti “Messiast“ Taaskord pimendati, õnneks mitte nii radikaalselt. H arvas, et Viljandi kultuurikolledzi tudengid on tulnud Vanemuisesse lavapraktikat tegema. Milline kontsert! Seesuguste pärast ma üleüldse taolist meelelahutusformaati kasutan. Mustonen lasi muusikal kõlada niivõrd ilusalt, kirkalt ja meeliülendavalt, et peale kolme tunnist lummavat ettekannet olin kahtlemata parem kui varem. Tüütuks vahemikuks minu elus oli 100 aastat üksildust. Sellal mõtlesin mitmed korrad, et aja kasutamiseks on kindlasti paremaid ja edevamaid võimalusi kui etendusel passimine.