vahuvein ja kapsas

Nädalavahetusel sain aja maha võtta ja vaadata, mis linnas toimub. Veetsin rõõmuküllase laupäeva sõpradega, fooniks festival Maa ja ilm, mis oli igatviisi tore üritus. Vaid festivali reklaaminäoks valitud alžeerlase kollektiivi looming tegi nõutuks. Murjanite muusika kõlas minu jaoks häirivalt süldibändilikult. Peale nelja esimese pala kuulamist lahkusin ma kontsertidelt, sõbrad ütlesid, et olin liiga tõtakas, hiljem olla stiil teisenenud. Ehk polnud see muusika minu kõrvadele , sest vägisi tikkusid pähe mõtted, mis mulje võiks jätta Sulo või Meie mees Alzeerias? Aga Rootsi bänd Garmarna ja muidugi Metsatöll vaimustasid. See oli minu esimene Metsatöllu kontsert.. mõmm no nad on ikka uhked küll. Poleks osanud arvatagi, et pundil selline vägi sees, sest helikandjadelt ei kõla nad nõnda raevukalt. Peale töllule kaasaelamist olen nii räbaldunud füüsilises vormis, et tuleb loobuda nädalaalguse spordikavast.

Kõigele eelnevale lisaks väisasin Triinu Pungitsa ja tema sõprade moevaatemängu. Justkui ehe moedemm, aga ma ei tea... ehk nii need käivadki: vahuvein, kapsas peale haukamiseks, viiuliga soleerivad mannekeenid. Triinu tööd on hingematvad... ehk peaks laskma edevusel võimust võtta ja näiteks tööl käimiseks kostüümi tellima, tõenäoliselt peaks koostööd tegema ka mõne mööblidisaineriga, kes meisterdaks kanapee, kus saaksin kahara seelikuga ilutsema hakata.

Lõppmänguks oli kavas Mustoneni Amadeus rock pühapäeva pealelõunal. Kuid Metasatöll oli viimase seest välja võtnud, niisiis istusin kontsertsaalis tühja pilgu ja valutava peaga, mõlemal käel samavõrd räsitud sõbrad. Ei veetlenud mind Mozarti tsurkimine sugugi. Aga Andres Mustoneni armastan ikka.