Leht inimestele, kes armastavad oma kodumaad ja teenivad Venemaad austusega

Ei hakka ma seekord r22kima humalaproduktist, kuigi Vene 6llesortimendi kirjeldamine v22riks k2sitlemist. Kahtlemata on minus vaimustust tekitanud ka lahjade alkohoolsete jookide laiaulatuslik pruukimine t2navatel ja yhiskondlikes ruumides, kahjuks ma ise vaen kodumaal alkoholiterrorist p6hjustatud hirmu ja tunnen end pudelist aksessuaariga Peterburi t2naval ebamugavalt. Pole ka tuju kirjeldada elamusi kunstimuuseumitest, kirikutest jms. J2tkaksin pigem kaasaegse tarbekunstiga. Yleeile k2isin kohalikus kabanduskeskuses.
(Nüüd nädal aega hiljem olen tagasi Eestis).
Toona pimestasid mind Peterburi naiste kriiskavalt küütlevad jalanõud. Kesklinnas jalutades nägin ma vaid kiirmoekettide kaupluseid, mis pakkusid tavapäraselt igavat väljapanekut, mõtlesin, kust küll slaavitarid ostavad läikivad kingakesi. Osasid nähtud röögatusi paneksid meie maal jalga ehk vaid stripparid ja seda ka ainult tööajaks. Viimaks sattusin kaubanduskeskusesse, kus oli 4 korrusel garderoobivarustust tavainimesele. Tuli endalegi kihk omandada Peterburi päraselt hiilgavad kingad, kuid kahjuks Eestimaine tagasihoidlik maitse osutus ületamatuks takistuseks ostu sooritamiseks. Hiljem käsin Vene muuseumis, mis andis põhjaliku ülevaate kohaliku maa esteetilisete kaanonite kujunemisloost. Seevastu Moskva kaunitarid on eelistavad tunduvalt tagasihoidlikumat stiili. Arvasime, et impeeriumi pealinnas läigitakse lausa hullupööra, aga kohtasime hoopis rahulikumat värvigammat ja detailidekooslusi.

Lisaks planeeritud kohtumistele H sõpradega, õnnestus mul vanal Arpatil purskaevu äärel tutvuda kohaliku noorsooga. Prodektoriks ja kohaliku elu tutvustajaks sai Andrei Moskvitsh. Küsisin, kus on veel Moskvast toredaid tänavaid nagu vana Arpat ja Andrei asus kohe mulle oma kodulinna näitama. Teel Aleksandri parki sain pihku õllepudeli ja rinda olümpia maskoti Misha märgikese. Igavese tule lähedal murul korraldati Venemaal kõige populaarsema kiirtoiduketi MacDonaldsi maitsvate roogadega piknik, ma ütlesin, et eelistaksin kohalikku toitu, seepeale sain pitsalõigu. Õlu oli õnneks venemaine, lisaks rikkalikule toidulauale rõõmustati külalisi veelgi kinkidega. H sai vana käekella "Saturn" ja mina kauni punase roosi. Kui juba päris hoos olime, läksime Punasele väljakule jalgrattaga sõitma ja ettevõetud spordiüritust fotografeerima.

Jätkan õlletamisteemaga... Juuli alguses sattusin Poola. Õlletootja Heineken korraldas poolakatele suurmüügi, et inimestel joomise ajal igav ei hakkaks, kutsuti rahva lõbustamiseks ka pillimehed. Sellel aasta esinesid Placebo, Mano Chao, Franz Ferdinand, The Street ja teised toredad muusikud. Ühes õlletelgis astus üles vanameister Peter Greenaway, kolmelt ekraanilt näidati perverssed filmikatked ja vanamees ise mürgeldas laval muusikamasina kallal. See oli koloriitne ja mõjuv filmimuusika esitlusi, üks efektseimaid kontsert festivalilt. Teise muljet avaldava etteaste tegi Placebo. Nad tunduvad elusast peast veelgi paremad kui läbi kuulamis- ja vaatamiskanalite, samas muud lemmikud nagu nt Manu Chao ja Franz Ferdinand mõjusid haledamalt kui oleks tahtnud näha.

Iseenesest oli võõrkeelsel muusikaüritusel äärmiselt mõnus olla, sest purjus inimeste lobast ei saa tuhkagi aru ja infost küllastunud ajul on võimalus segamatult puhata. Küllap keelebarjääri tõttu tundusid poolakad ka olevat väga tore rahvus. Õnnetuseks sattusime telklaagris briti naabriks, üsna ebameeldiv oli tema jauramist kuulata, aga samas venelastest platsinaabrid jätsid sümpaatse mulje, tõenäoliselt sarnasema huumorimeele pärast.

Festivali peeti suurel nurmel, endisel sõjaväe lennuväljal. Kogu festivali vältel tiirles värskelt niidetud heina lõhn sõõrmeis ja peakohal laulsid lõokesed, õhtuti puhus mõnus briis merelt ja silma kaunistasid ilusad päikeseloojangud. Igati hingekosutav ettevõtmine, ainult õlu võiks olla paremat marki.

Eelmise kuu jooksul sattusin teistelegi muusika üritustele, Viljandisse folgile näiteks. Seekord õnnestus Hga koostöös luua uus Setu rahvatants. Käisime viimasega vabalava ees tantsu keerutamas kui kuulutati välja eelnimetatud tants, me siis kargasime omatahtsi edasi ja terve platsitäis rahvast hakkas meie järge samme seadma. Päris naljakas kogemus.