Jätkan õlletamisteemaga... Juuli alguses sattusin Poola. Õlletootja Heineken korraldas poolakatele suurmüügi, et inimestel joomise ajal igav ei hakkaks, kutsuti rahva lõbustamiseks ka pillimehed. Sellel aasta esinesid Placebo, Mano Chao, Franz Ferdinand, The Street ja teised toredad muusikud. Ühes õlletelgis astus üles vanameister Peter Greenaway, kolmelt ekraanilt näidati perverssed filmikatked ja vanamees ise mürgeldas laval muusikamasina kallal. See oli koloriitne ja mõjuv filmimuusika esitlusi, üks efektseimaid kontsert festivalilt. Teise muljet avaldava etteaste tegi Placebo. Nad tunduvad elusast peast veelgi paremad kui läbi kuulamis- ja vaatamiskanalite, samas muud lemmikud nagu nt Manu Chao ja Franz Ferdinand mõjusid haledamalt kui oleks tahtnud näha.

Iseenesest oli võõrkeelsel muusikaüritusel äärmiselt mõnus olla, sest purjus inimeste lobast ei saa tuhkagi aru ja infost küllastunud ajul on võimalus segamatult puhata. Küllap keelebarjääri tõttu tundusid poolakad ka olevat väga tore rahvus. Õnnetuseks sattusime telklaagris briti naabriks, üsna ebameeldiv oli tema jauramist kuulata, aga samas venelastest platsinaabrid jätsid sümpaatse mulje, tõenäoliselt sarnasema huumorimeele pärast.

Festivali peeti suurel nurmel, endisel sõjaväe lennuväljal. Kogu festivali vältel tiirles värskelt niidetud heina lõhn sõõrmeis ja peakohal laulsid lõokesed, õhtuti puhus mõnus briis merelt ja silma kaunistasid ilusad päikeseloojangud. Igati hingekosutav ettevõtmine, ainult õlu võiks olla paremat marki.

Eelmise kuu jooksul sattusin teistelegi muusika üritustele, Viljandisse folgile näiteks. Seekord õnnestus Hga koostöös luua uus Setu rahvatants. Käisime viimasega vabalava ees tantsu keerutamas kui kuulutati välja eelnimetatud tants, me siis kargasime omatahtsi edasi ja terve platsitäis rahvast hakkas meie järge samme seadma. Päris naljakas kogemus.