Oh Mooses

Reedel korraldas aksiaselts toreda lõbusõidu Emajõel. Vein maitses hästi ja nii ei tekkinud peale kruisi kojuminemise tuju. Kiskus peoks. Naiskollektiiv otsustas Atlantise nostalgiakohviku kasuks. Ma pole juba üle kolme aasta selles astuses lõbutsemas käinud, seepärast mõtlesin, et osavaatlus diskost ehk on päris huvitav. Aga läks teisiti. Tee viis töökaaslase juhtimisel hoopis Rokiklubisse plaadiesitlusele. Peale vastset plaadiüllitajat Soda Effecti jätkas Mooses.

Muljetavaldav kollektiiv. Juhtumisi sattusin ühele bändiliikmele nende muusikat kiitma ja pakkusin tunnustuseks lonksu õllepudelist. Noormees valis mu õllesponsoriks, see tegi piredaks. Nii kui ma oma joogipoolise käest panin, püüdis noor muusik pudelisse lonti toppida. Aeg-ajalt saatis teda edugi. Petsin ühe pudeli tantsimise ajaks diivani taha, et mitte baaris rahakotiraudu käia kulutamas. Aga kas nüüd Moosese liige, aga peagi oli õlu kaotsis. Lõpuks ma enam pudelit käest ei lasknud. Aga ega artist pole häbelik. “Osta mulle üks õlle!”, “Ei osta”, “Aga sa ju ütlesid, et meie muusika oli mõnusalt orgastiline…”. Nohikuelu on mind leebemaks muutnud. Ei hakanud isegi pahandama, aga õlut muidugi ei ostnud. Kummaline oli tunda, et minu populaarsuse põhjuseks klubis oli eelkõige ostujõud. Siinses kultuuriruumis on see naisterahvale üsna ootamatu kogemus.