Leht inimestele, kes armastavad oma kodumaad ja teenivad Venemaad austusega

Ei hakka ma seekord r22kima humalaproduktist, kuigi Vene 6llesortimendi kirjeldamine v22riks k2sitlemist. Kahtlemata on minus vaimustust tekitanud ka lahjade alkohoolsete jookide laiaulatuslik pruukimine t2navatel ja yhiskondlikes ruumides, kahjuks ma ise vaen kodumaal alkoholiterrorist p6hjustatud hirmu ja tunnen end pudelist aksessuaariga Peterburi t2naval ebamugavalt. Pole ka tuju kirjeldada elamusi kunstimuuseumitest, kirikutest jms. J2tkaksin pigem kaasaegse tarbekunstiga. Yleeile k2isin kohalikus kabanduskeskuses.
(Nüüd nädal aega hiljem olen tagasi Eestis).
Toona pimestasid mind Peterburi naiste kriiskavalt küütlevad jalanõud. Kesklinnas jalutades nägin ma vaid kiirmoekettide kaupluseid, mis pakkusid tavapäraselt igavat väljapanekut, mõtlesin, kust küll slaavitarid ostavad läikivad kingakesi. Osasid nähtud röögatusi paneksid meie maal jalga ehk vaid stripparid ja seda ka ainult tööajaks. Viimaks sattusin kaubanduskeskusesse, kus oli 4 korrusel garderoobivarustust tavainimesele. Tuli endalegi kihk omandada Peterburi päraselt hiilgavad kingad, kuid kahjuks Eestimaine tagasihoidlik maitse osutus ületamatuks takistuseks ostu sooritamiseks. Hiljem käsin Vene muuseumis, mis andis põhjaliku ülevaate kohaliku maa esteetilisete kaanonite kujunemisloost. Seevastu Moskva kaunitarid on eelistavad tunduvalt tagasihoidlikumat stiili. Arvasime, et impeeriumi pealinnas läigitakse lausa hullupööra, aga kohtasime hoopis rahulikumat värvigammat ja detailidekooslusi.

Lisaks planeeritud kohtumistele H sõpradega, õnnestus mul vanal Arpatil purskaevu äärel tutvuda kohaliku noorsooga. Prodektoriks ja kohaliku elu tutvustajaks sai Andrei Moskvitsh. Küsisin, kus on veel Moskvast toredaid tänavaid nagu vana Arpat ja Andrei asus kohe mulle oma kodulinna näitama. Teel Aleksandri parki sain pihku õllepudeli ja rinda olümpia maskoti Misha märgikese. Igavese tule lähedal murul korraldati Venemaal kõige populaarsema kiirtoiduketi MacDonaldsi maitsvate roogadega piknik, ma ütlesin, et eelistaksin kohalikku toitu, seepeale sain pitsalõigu. Õlu oli õnneks venemaine, lisaks rikkalikule toidulauale rõõmustati külalisi veelgi kinkidega. H sai vana käekella "Saturn" ja mina kauni punase roosi. Kui juba päris hoos olime, läksime Punasele väljakule jalgrattaga sõitma ja ettevõetud spordiüritust fotografeerima.