leelo

Pööripäeva pidustused möödusid tavapäraselt, kui mitte arvestada elamuste regivärsistamist.
Kusagilt sattus suhu laulujupp „laul läts üle setomaa hõppõhõllõ helinä“. Regivärssi edasi kedrades sai kirjeldatud kõik me vorsti praadimised, õlle joomised ja kukerpallitamised. Värsiloome kiiruses ja meisterlikkuses me muidugi seto lauluemade kanti ei küündinud, aga rõõm ja uhkus isetegevusest oli suur.

tubin ja tema aeg tartus

Ausamba avamisel astusid riburadamisi ette Ansip, Jänes, Rüütel. Antsip teinud konkreetselt (H. ei saanud jätta mainimata, et a la eesti mees), arvatavasti Jänes vahendas uudiseid metsast (kevadel teatab ta kuna pungad puhkevad ja sügisel annab aru lehtede langemisest, küllap pühapäeval põimis auväärt proua kirjeldusi õilmitsemist ja pakatamist oma voolavasse kõnevulinasse), härra presitenti pole mul vist mõtet kommenteerida. Istusin kogu selle ilulemise aja Briti näitekirjaniku kohvikus ja seetõttu piirdus isiklik kokkupuude visuaalse vaatlusega.

Kontsert oli võluv ja väga kosutav peale pikka eksami sessiooni. Meeleolukalt rahvusromantiline. Meie kohad oli trehvanud otse Jänese, Antsip ja Ergma taha. Tühi rida jäi vahel, aga kui väga oleksin tahtnud, oleksin Ergma saba maha saanud nüsida.
Kahjuks Neeme Järvi ei saanud tervislikel põhjustel esineda, aga Lauri Sirp, kes on teadupärast tehtud ja kasvanud Vanemuise garderoobis, juhtis taaskord orkestrit eeskujulikult.

kool on läbi, juhheiii

ellu jäin
Tegin läbi elustiili muutuse. Läksin tööle õhtupoolikul ja lahkusin hommikul kuuse bussiga. Fuajees nautisin loojangut ja kujundajate toas päiksetõusu. Müügiruumides kuulasin öösel videoloenguid, lahtisest rõduuksest kostus ööhääli ja mitte joodikute huikeid, nagu keskklinnas võiks eeldada, vaid mingi linnu krääksumist, öösorri ehk. Ruumid täitusid troopika meeleoluga.

palun 50 kilo raamatuid! olge lahked!

Tegelen riigihankega, milles küsitakse raamatu hinda lehekülje hinna alusel. Ootan põnevusega uusi võimalusi , kus saaks raamatu hinda pakuda kilogrammides või ruutmeetrides.

Denmark

Mmm käisin eelmine nädal Taanis. Oli seal vast super, superlux lausa!
Esimese öö veetsime renassanssiaegses lossis. Elutoa seinu katsid originaalsed seinamaalingud, meeleolukad pildikesed jahikäikudest ja paazidega pidudest. kitse-? hirve-? põdrasarved? kaunistasid koridore. Üks meeldejäänud trofee oli märgistatud daatumiga 1929. Ütlemata hubane ja armas loss. Kodu ajutiselt välja üürinud aadlikud elasid kõrval majas, sest nende väikesed lapsed ei saa veel lossi kõrgete treppidega hakkama.

Meeldejäävaks kujunes 5 tunnine õhtusöök. See algas vastuvõtuga jahisaalis vahuveini ja shokolaadis maasikatega (õhh hambad hakkasid higistama). Kui kõik lauda istusid, kandis teener riburadamisi ette krevette, kalamarja, hirveliha hanemaksaga. Lõpuks, hõrgutisi täis puginuna, toodi igaühele narrimiseks veel veerand kilone unelm jäätisest ja vahvlitest. Kahjuks polnud magustoitu enam võimalik kapasiteedi puudumise tõttu sisestada.


Aga toitlustusalane highlight saabus alles järgmine õhtu. Meie Eesti poolsed võõrustajad olid endalegi teadamata reserveerinud laua Kopenhaageni väidetavalt kõige kallimas restoranis “Alberto K”, mis asub Radison SAS 11 korrusel

http://www.aok.dk/kunder/albertok/omalbertok_uk.html

Milline vaade linnale, milline lauanõude disain! Ja Söök ja Jook!! Ma pean need sõnad kirjutama suurte tähtedega, kui mõtlen atmosfäärile, mis valitses selles restoranis. Erinevalt lossis toimunud õhtusöögist me seal ennast kummi ei söönud. Mõõdetud palad, silmipaitavates kombinatsioonides. Ainuüksi vaadates oleks kõhu täis saanud. Õnneks vaatlusega asi ei piirdunud. Ikka ja jälle, siin ja seal on kõneldud, et vein võiks/peaks sobima toiduga. No tore, lihaga punane ja kalaga valge, kas pole. Sellel õhtusöömaajal tõesti adusin harmooniat toidu ja veinide vahel ning maitseainete ja toormatrjali kooskõla. Vaimustav ja veelkord vaimustav!

Teine eelroog, minu lemmik

Olime peaaegu ainsad naised, casualis ja üleslöömata. Teistes laudades einestasid viisakates triiksärkides jõukusest pakatavad ärimehed.

Imetore reis.