blogijad mängivad

Tänasel blogiringil ringil jäi silma 2 mängu.

Elu väärtuslikumatest (pisi)asjades nägin mängu "Anna edasi!", mille alustas Margo ning mehe, kelle kõrval on istunud tõenäoliselt kõik minu kursuseõed, eksole Krissu ju see tüdrukud ;), mängib mõtliku mehe lugemisvara community-game'i.

Viimases nimetatud mängust võtsin nõuks isegi osaleda.

Reeglid järgmised:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda "eriti lahedat" või "intellektuaalset" raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.

Esimene raamat, mil lehekülgi rohkem kui 120 oli William Blanchard`i "Rousseau ja mässumeel"

Nad on hõlpsasti valmis teisi uskuma, nägema igaühes head ning instiktiivselt kaasa tundma neile, kes kannatavad. Sellistel naistel ei ole raske end veenda, et tema vahekord mehega võib lõputult edasi kesta ja siiski täiesti platooniliseks jääda. Kuna ta ei ole teadlik seksuaalsetest tunnetest, siis ei teadvusta ta endale ka nende avaldumisi.

Viel glück zum Geburztag! Herr Wolfgang Amadeus

Lõppeks sai läbi akadeemiline puhkus elust. Peale innukat konspektide lugemist saan naaseda oma tavapärase elustiili juurde. Kohvikud, restoranid, õllesaalid, kontserdid ja vinoteegid. Eile kuulasin Mozartit, 18 sajandi Pearu Paulust (F is pleased). Olematu muusika-alase hariduse tõttu ei saa ma adekvaatselt hinnata ja ma ei tahaks laskuda Raimu Hansoni Postimehe arvustuste tasemele, mille sõnumiks on tavaliselt et peale kontsertit plaksutati. Kahtlemata, reporterile, kes oma elus avastanud uue hobi- klassikalise muusika kontserdid, võib tunduda aplaus erakordsena. (F: Mozart muusikas on sama suur kurjategija kui Pearu Paulus, vahe on ainult selles, et tal oli 2 sajandit aega põgeneda) Ent regulaarsele kontserdikülastajale pole selles midagi imelikku ega ebatavalist. Kuid viimasel kontsertil suutis publik siiski üllatada, peale Kalle Randalu lisapala teadustamist kostus saalis orgastilist kilkamist ooouuuaaah. Nii armas.

Üldse on mul tunne kui pikalt reisilt tulnud. Maailm on nii uus ja ennenägematu. Lisaks kallutas M mu orkestri kontseptsiooni tüüplahendusest kõrvale, tutvustades oma eugeenika projekti. Nimelt mõlgub Mil tulevase lapseisa tüpaazhina meelel musikaalse ja lokkispäise mehe võrdkuju. Viimase ERSO kontserdi tshellist vastas ideaalile 100% ulatuses. Ent mina veel polegi veel koostanud oma järeltulijate loomeprojekti ja välja valinud nõudeid spermadoonoritele.

Kaks päeva tagasi tõdesin, et mina küll ei tea, mida ma ülejäänud eluga peale hakkan. Tänini ei tea. Mine tea, mis saab.


Täna oli mul kaasautor F

tihased

pekk on nii külmunud, et nokk ei võta

paar vigri juba haiseb kontori nurgas

vigrid kibelevad ekraanile
kohe lähen poodi, ostan pintsli ja 3 potti värvi.

kliendikingiks on saku gold

võib-olla on järgmine kord mu ajaveeb sini-must-valge

Kui mu järgmise postituse tõukejõuks saab taaskord eesti keel või meel, värvin oma ajaveebi sini-must-valgeks ja ehin rukkilillede, suitsupääsukeste ning viigritega.

Tundub, et ma pole veel kolleegidele andestanud.
Siinkohal saab ohutult välja elada.


Intervjuu Mari Tarandiga, kes elab looduses.

meil on unikaalne keel

Eelmisele postitusele jätkuks.
Ingrid Rüütli mure-essee

kadakainglus

Rutt ei lasknud jõulu peale tulla, niisiis ei mingit elevust. Nojah tänavu polnud mul vaja kõige õrnemaid tundeid materiaalselt väljendada ja väljakutset ei pakkunud ka teistsuguste tummisemate kingiks formeerimine. Kõige akuutsem emotsioon valdas firma pühadekinki vaadates, mis on küll igatpidi ilus ja edev, ent ingliskeelne. Teades, et sellel tähelepanuavaldusel pole globaalset mõõdet ega mingit muud põhjendust võõrkeelsuseks, nägin inglise keele eelistamises emakeelele pesuehtsat kadakasakslust või kadakainglust kui soovite. Kingikalender propageerib jätkusuutliku tootmist looduskeskkonnas, ent võõrkeele kasutamine kohalike elanikega suhtlemisel, ei näita jätkusuutliku suhtumist Eesti kultuurikeskkonda. Piinlik. Juht ütles, et tema on minuga ühel nõul. Hea seegi, sest ehk ma ei pea tulevastel aastatel partnereid vene või hiina keelsete jõulukinkidega üllatama.

õnneks saabus jaanuar

Detsembris tulvasid kontsertsaalid täis inimesi, millistest muul ajal pole kippu ega kõppu. Mis või kes neid sinna kisub? Ei usu, et suur hulk klassikasõpru sunnivad just jõuludeajal oma pereliikmeid saalides vaevlema. Või on tekkinud trend, et korra aastas ja ilmtingimata detsembris peab kuulama klassilist muusikat nagu enamus eestlasi väisab detsembris moepärast jumalateenistust. Ühtpidi tore, et süvamuusika leiab laiemat kuuldepinda ja toob publiku sekka uusi vaatlejaid, teisalt jälle tahaksin kogeda, kuidas kõrvalistujad õhkavad minuga samas rütmis, mitte ei mängi telefoniga ussimängu.

Klassikalembus näib olevat väga feminiinne. 2/3 tavakontserdi publikust on naised ja neist 2/3 on suure tõenäosusega hõbedaste juustega daamid. Ilusaim mälupilt eelmisest aastast pärineb Tobiase keelpillikvarteti kontserdilt Trt Linnamuuseumis. Auväärses eas naisterahvad moodustasid pingirea sõõri teises otsas grupeeringu, otse minu vastas ja kui löödi lahti pillilugu, hakkasid prouad Mozarti saatel ühes rütmis lainetama, silmad sädelemas ja naudingukirme palel. See oli võrratu vaatepilt! Ja teadmine, et ka ilmselt mina rokin 75selt sama kirglikult, tegi iseäranis rõõmsaks.