Postkaart meilboxis

E-kaart on üks hea viis pidada meeles kallist inimest. Loomulikult saab seda teha ka mitmel teisel moel: saata lilli, kutsuda külla kohvile või helistada ja küsida "Kuidas Sul läheb?". Pole oluline kuidas, peaasi, et meeles oleks.

Aga Biibaa lilli ja kohvi ei müü, meie pakume hoopis e-kaarte. E-kaart on lõbus, kättesaadav ja kiire viis kellegi tervitamiseks või õnnitlemiseks.

50 kiiremat veebipäeviku pidajat, kes kordavad seda postitust täies mahus enda blogis (pealkiri + selle postituse sisu), saavad saata Biibaa e-kaarte järgmised kuus kuud täiesti tasuta ja piiramatus koguses. Usume, et meil on Eesti lahedaimad e-kaardid ja need tekitavad palju häid emotsioone.

Tasuta premium-konto omanikuks saab kui toimid nii:
1. registreerid ennast biibaa.ee kasutajaks
2. saadad info@biibaa.ee aadressile oma blogis avaldatud postituse lingi ning registreerimisel kasutatud e-maili

Tervitusi kosmoselennult

Tuleb tõdeda, et siin on parem kui seal, kus varem olin. Minu jutustused kõlavad sealolijatele nii ulmeliselt, et parimadki kaaslased ütlevad:”Ma ei usu!” Justkui oleks varem valetanud. Mis ikka, olge maapeal, aga mina unistan järgmiste taustsüsteemide ja sisestruktuuride läbimist. Tagasipöörduda ei ole plaanis. Ma olen lõplikult ja õnnelikult ära lennanud.

Sisekosmos

Olen eksinud sisekosmoses, ega leia teed reaalsusse. Samas sees ongi parem kui väljas. Vähemalt esialgu. Kui tagasi jõuan, räägin reisimuljeid.

I am an Iris What Flower Are You?

"You are a very sensual person. You like to experience all the sights, smells, tastes and textures the world has to offer. Ordinary be damned, because you want to do it all."

Kaslane -armas kaaslane

Häid kodusid ja armastavat perekonda ootab tosin kassipoega. Nad oskavad juba hügeenist lugu pidada ja kasti kasutada ning kassipiima kõrvale krõpsu süüa. Sünnipäevad jäävad ühel pesakonnal 2, teisel 2,5 kuu taha. Kiisusid on mitut karva: täiesti musti ja üleni valgeid, aga pesakonda kaunistavad ka täpilised ja triibulised liikmed. Pildimaterjal

Kassid elavad Tartus ja perenaise telefon on 53982908.

Leht inimestele, kes armastavad oma kodumaad ja teenivad Venemaad austusega

Ei hakka ma seekord r22kima humalaproduktist, kuigi Vene 6llesortimendi kirjeldamine v22riks k2sitlemist. Kahtlemata on minus vaimustust tekitanud ka lahjade alkohoolsete jookide laiaulatuslik pruukimine t2navatel ja yhiskondlikes ruumides, kahjuks ma ise vaen kodumaal alkoholiterrorist p6hjustatud hirmu ja tunnen end pudelist aksessuaariga Peterburi t2naval ebamugavalt. Pole ka tuju kirjeldada elamusi kunstimuuseumitest, kirikutest jms. J2tkaksin pigem kaasaegse tarbekunstiga. Yleeile k2isin kohalikus kabanduskeskuses.
(Nüüd nädal aega hiljem olen tagasi Eestis).
Toona pimestasid mind Peterburi naiste kriiskavalt küütlevad jalanõud. Kesklinnas jalutades nägin ma vaid kiirmoekettide kaupluseid, mis pakkusid tavapäraselt igavat väljapanekut, mõtlesin, kust küll slaavitarid ostavad läikivad kingakesi. Osasid nähtud röögatusi paneksid meie maal jalga ehk vaid stripparid ja seda ka ainult tööajaks. Viimaks sattusin kaubanduskeskusesse, kus oli 4 korrusel garderoobivarustust tavainimesele. Tuli endalegi kihk omandada Peterburi päraselt hiilgavad kingad, kuid kahjuks Eestimaine tagasihoidlik maitse osutus ületamatuks takistuseks ostu sooritamiseks. Hiljem käsin Vene muuseumis, mis andis põhjaliku ülevaate kohaliku maa esteetilisete kaanonite kujunemisloost. Seevastu Moskva kaunitarid on eelistavad tunduvalt tagasihoidlikumat stiili. Arvasime, et impeeriumi pealinnas läigitakse lausa hullupööra, aga kohtasime hoopis rahulikumat värvigammat ja detailidekooslusi.

Lisaks planeeritud kohtumistele H sõpradega, õnnestus mul vanal Arpatil purskaevu äärel tutvuda kohaliku noorsooga. Prodektoriks ja kohaliku elu tutvustajaks sai Andrei Moskvitsh. Küsisin, kus on veel Moskvast toredaid tänavaid nagu vana Arpat ja Andrei asus kohe mulle oma kodulinna näitama. Teel Aleksandri parki sain pihku õllepudeli ja rinda olümpia maskoti Misha märgikese. Igavese tule lähedal murul korraldati Venemaal kõige populaarsema kiirtoiduketi MacDonaldsi maitsvate roogadega piknik, ma ütlesin, et eelistaksin kohalikku toitu, seepeale sain pitsalõigu. Õlu oli õnneks venemaine, lisaks rikkalikule toidulauale rõõmustati külalisi veelgi kinkidega. H sai vana käekella "Saturn" ja mina kauni punase roosi. Kui juba päris hoos olime, läksime Punasele väljakule jalgrattaga sõitma ja ettevõetud spordiüritust fotografeerima.

Jätkan õlletamisteemaga... Juuli alguses sattusin Poola. Õlletootja Heineken korraldas poolakatele suurmüügi, et inimestel joomise ajal igav ei hakkaks, kutsuti rahva lõbustamiseks ka pillimehed. Sellel aasta esinesid Placebo, Mano Chao, Franz Ferdinand, The Street ja teised toredad muusikud. Ühes õlletelgis astus üles vanameister Peter Greenaway, kolmelt ekraanilt näidati perverssed filmikatked ja vanamees ise mürgeldas laval muusikamasina kallal. See oli koloriitne ja mõjuv filmimuusika esitlusi, üks efektseimaid kontsert festivalilt. Teise muljet avaldava etteaste tegi Placebo. Nad tunduvad elusast peast veelgi paremad kui läbi kuulamis- ja vaatamiskanalite, samas muud lemmikud nagu nt Manu Chao ja Franz Ferdinand mõjusid haledamalt kui oleks tahtnud näha.

Iseenesest oli võõrkeelsel muusikaüritusel äärmiselt mõnus olla, sest purjus inimeste lobast ei saa tuhkagi aru ja infost küllastunud ajul on võimalus segamatult puhata. Küllap keelebarjääri tõttu tundusid poolakad ka olevat väga tore rahvus. Õnnetuseks sattusime telklaagris briti naabriks, üsna ebameeldiv oli tema jauramist kuulata, aga samas venelastest platsinaabrid jätsid sümpaatse mulje, tõenäoliselt sarnasema huumorimeele pärast.

Festivali peeti suurel nurmel, endisel sõjaväe lennuväljal. Kogu festivali vältel tiirles värskelt niidetud heina lõhn sõõrmeis ja peakohal laulsid lõokesed, õhtuti puhus mõnus briis merelt ja silma kaunistasid ilusad päikeseloojangud. Igati hingekosutav ettevõtmine, ainult õlu võiks olla paremat marki.

Eelmise kuu jooksul sattusin teistelegi muusika üritustele, Viljandisse folgile näiteks. Seekord õnnestus Hga koostöös luua uus Setu rahvatants. Käisime viimasega vabalava ees tantsu keerutamas kui kuulutati välja eelnimetatud tants, me siis kargasime omatahtsi edasi ja terve platsitäis rahvast hakkas meie järge samme seadma. Päris naljakas kogemus.

Oh Mooses

Reedel korraldas aksiaselts toreda lõbusõidu Emajõel. Vein maitses hästi ja nii ei tekkinud peale kruisi kojuminemise tuju. Kiskus peoks. Naiskollektiiv otsustas Atlantise nostalgiakohviku kasuks. Ma pole juba üle kolme aasta selles astuses lõbutsemas käinud, seepärast mõtlesin, et osavaatlus diskost ehk on päris huvitav. Aga läks teisiti. Tee viis töökaaslase juhtimisel hoopis Rokiklubisse plaadiesitlusele. Peale vastset plaadiüllitajat Soda Effecti jätkas Mooses.

Muljetavaldav kollektiiv. Juhtumisi sattusin ühele bändiliikmele nende muusikat kiitma ja pakkusin tunnustuseks lonksu õllepudelist. Noormees valis mu õllesponsoriks, see tegi piredaks. Nii kui ma oma joogipoolise käest panin, püüdis noor muusik pudelisse lonti toppida. Aeg-ajalt saatis teda edugi. Petsin ühe pudeli tantsimise ajaks diivani taha, et mitte baaris rahakotiraudu käia kulutamas. Aga kas nüüd Moosese liige, aga peagi oli õlu kaotsis. Lõpuks ma enam pudelit käest ei lasknud. Aga ega artist pole häbelik. “Osta mulle üks õlle!”, “Ei osta”, “Aga sa ju ütlesid, et meie muusika oli mõnusalt orgastiline…”. Nohikuelu on mind leebemaks muutnud. Ei hakanud isegi pahandama, aga õlut muidugi ei ostnud. Kummaline oli tunda, et minu populaarsuse põhjuseks klubis oli eelkõige ostujõud. Siinses kultuuriruumis on see naisterahvale üsna ootamatu kogemus.

õllelasuurvärv

Mul tekkinud plaan katta köögi seinad õllelasuuriga. Kuna õlu on meeleolutõstja, siis kahtlemata ei taha ma seda teha üksi. Mitmeid ideid on peas.

Kõigepealt mõtlesin mängida tonaalsusega. 1 värvimuld ja erinevad õllesordid. Nõnda oleks hiljem võrrelda Tõmmu hiiu, Karu õlu, Krusovice jm triipe. Ent hakkasin kahtlema, sest võib-olla margid ei eristu seina peal nii tuntavalt kui suus.

Järgmisena pakuksin välja erinevad värvimullad. Iga auväärt sõber saaks koostada meelepärase värvi ja koostisega pintseldamismaterjali. Triibutaks? Sein kui lustlik rahvariideseelik.

Kolmanda variandi kohaselt kataksin ise kõigepealt seina korraliku krundiga. Ja külalistele annaksin lisaks pintslile teise kätte käärid, mille abil nad lõikaksid nad kartongist šablooni. F otsustab kindlasti sea kasuks. V nikerdab kartongist krõssu või elevandi. H arvatavasti ei loobu lemmikteemast Ukrainast ja nii saaksin seinaehteks näiteks slaavilikult uhke päevalille. Ehk lisab ta sinna ka mõne borši või salo retsepti.

No vot üks mõte viib teiseni. Ehk laseks ka sõpradel lemmikretseptid köögiseinale kirjutada. Alati hea võtta kui vaja neile kehakinnitust valmistada.

Tore-tore, aga kui seltskond ehk liialt üritusest joovastub? Kas köök on siis nagu oksendatud söök?

ära anda

3 ühes elus- töö, kool ja remont pole sugugi nauditav elustiil. Ei jaksa enam edukas inimene olla, sestap annan tasuta ära:

1. töö (maitsev kohv ja toredad kolleegid)
2. kool (tarvis kirjutada u 18 koolitööd ja sooritada mõned eksamid, õppemaks tasutud)
3. remont (võimalus saada ülevaade ökoloogilistest ehitusmaterjalidest ja nendega ka kätt proovida)

Ja mina? Lähen välja ja nuusutan, kuidas kevad lõhnab. Kui hästi läheb, siis enne talve tuppa ei tule.

midagi pole siin kuulata

Eesti Muusika Festival ei ulatu Tartu, Eesti Filmi Festival samuti, Jazzkaare kontsertitest jõuab kõigest üks. ERSO ei esine sel kevadel üldse Tartus. Mida siin rääkida? Et minge telesaate “Laulge kaasa” lindistusele.

vahuvein ja kapsas

Nädalavahetusel sain aja maha võtta ja vaadata, mis linnas toimub. Veetsin rõõmuküllase laupäeva sõpradega, fooniks festival Maa ja ilm, mis oli igatviisi tore üritus. Vaid festivali reklaaminäoks valitud alžeerlase kollektiivi looming tegi nõutuks. Murjanite muusika kõlas minu jaoks häirivalt süldibändilikult. Peale nelja esimese pala kuulamist lahkusin ma kontsertidelt, sõbrad ütlesid, et olin liiga tõtakas, hiljem olla stiil teisenenud. Ehk polnud see muusika minu kõrvadele , sest vägisi tikkusid pähe mõtted, mis mulje võiks jätta Sulo või Meie mees Alzeerias? Aga Rootsi bänd Garmarna ja muidugi Metsatöll vaimustasid. See oli minu esimene Metsatöllu kontsert.. mõmm no nad on ikka uhked küll. Poleks osanud arvatagi, et pundil selline vägi sees, sest helikandjadelt ei kõla nad nõnda raevukalt. Peale töllule kaasaelamist olen nii räbaldunud füüsilises vormis, et tuleb loobuda nädalaalguse spordikavast.

Kõigele eelnevale lisaks väisasin Triinu Pungitsa ja tema sõprade moevaatemängu. Justkui ehe moedemm, aga ma ei tea... ehk nii need käivadki: vahuvein, kapsas peale haukamiseks, viiuliga soleerivad mannekeenid. Triinu tööd on hingematvad... ehk peaks laskma edevusel võimust võtta ja näiteks tööl käimiseks kostüümi tellima, tõenäoliselt peaks koostööd tegema ka mõne mööblidisaineriga, kes meisterdaks kanapee, kus saaksin kahara seelikuga ilutsema hakata.

Lõppmänguks oli kavas Mustoneni Amadeus rock pühapäeva pealelõunal. Kuid Metasatöll oli viimase seest välja võtnud, niisiis istusin kontsertsaalis tühja pilgu ja valutava peaga, mõlemal käel samavõrd räsitud sõbrad. Ei veetlenud mind Mozarti tsurkimine sugugi. Aga Andres Mustoneni armastan ikka.

võluvad kohvikud

Viimasel ajal on mind võlunud kohvikud. Väga mõnusalt koheldi mind Musis, läksin kohale, ent kahjuks ei mahtunud seal kuhugi. Tavapärase kätelaiutamise asemel võeti hoopis kõne samalaadsesse asutusse ja uuriti, kas neil jagub veel lauapinda kahele kliendile. Sinna mahtus ja nõnda läksingi Musi sõprusvinoteeki mõnulema.

Teine tore seik juhtus Catwalk`s. Äkitsi asetas sinisilmne kelner lauale klaasid vahuveiniga ja teatas, et Kristina olümpiavõidu puhul teeb kohvik välja. Ilus. Päev muutus veelgi rõõmsamaks.

moodsa naise kollektsioon

Naistele suunatud ajakirjades on viimastel aastatel juttu olnud, et igal naisterahval peaks mõni homosõber kapist võtta olema. Jah muidugi on igavesti uhke sellise olendiga ringi liikuda, aga moodsa naise kollektsioonis peaks ilutsema kindlasti ka mõni sidus IT -spetsialist, keda varnast haarata kui arvuti ajab kiusu või kui on tarvis mitte oodatud infotehnoloogilisi tegusid sooritada.

Mulle langes järjekordselt osaks õnn teadmisi omandada läbi WebCT kursuse. Esimesena pandi ette luua enesetutvustusega koduleht. Vahva, kas pole? Kuid selle tegemiseks eeldati, et valdan html keelt. Mina lihtne naisterahvas, kelle teadvusesse jõudis termin html teistkordselt, olin päris hämmingus, võib-olla õpetatakse tänapäeval seda sulni keelt juba põhikoolis, aga paraku minu õppeprogrammis puudus seesugune aine. Eks lärmasin MSNis ja appi tõttas vapper F. Töökäigus õpetas ta mulle ka ühte moodi html´is käskima, oi kui erutav. Samas tunnen pisut ebalust, et kas siiski ei peaks sest müsteeriumist enam tedama. Humanitaarsõber rääkis üsna sundimatult, kuidas tema htmliga tutvus ja nüüd selle abil kunstnikerdustega esmaabikappe voolib. No vaatab, mis nõudmised tulevik esitab.

File ei pakkunud kodulehe tehnilise lahenduse loomine pooltki nii suurt intellektuaalselt väljakutset kui mulle, seetõttu asus ta end realiseerisima tutvustusi kirjutadades. Allpool on esitletud neist kaks, mis olid üleval mingi aeg ka WebCTis minu nime ja pildiga, kuni lõpuks F soostus mu enda jutu üles seadma.

Ärksamatel hetkedel märkan üllatudes, kuidas vesi kraanikausi tihendi vahelt ennastunustavalt solgitorust mööda voolab. Hallitanud valamukappi, nagu seal veel midagi leida oleks. Mul ei ole enam midagi leida, ainult õõvastavad raagus puud õõtsuvad akna taga ja lootused hääbunud viinaklaasi. Külm ja märg tuul poeb nälginud penide ja muude hulkurite kontidesse. Ainult verimummud hõiskavad rõõmsalt, see on ju nende pidu.

selle kirjutasin niisama lambist et sind võimalikult haigena näitata (F)

Saage aru, mul on haridust vaja, eks ole. keska haridusega ei võeta vangivalvuriks. samas tahaks ilgelt kellegile lõuga sõita, et oma stressi maandada. pappi ju maksan, andke see diplom mulle lõpuks ära et ma saaks murrusse vangivalvuriks kaniteerida!!!

yritasin su militsionääritari mentaliteeti edastada (F )

Mõmm, näu, kraaks

2 veetlevat nädalat. Kõik oli nii hästi (v.a. viirus, ent lõppeks võimaldas see mul patjadel puhata ja imetleda läbi jäätunud klaasi nii sinitaevast kui tähesära).

Kõik algas juba hästi. Mozartiga muidugi. Veel nägin ma Jänese aastat. Olin väga elevil, ootasin midagi enneolematut. Miskipärast teatrikriitikute kirjatükid panid mind nii ootama. Aga oli nagu ikka ja hea oli. Oli, mis oli, aga rahul olin. Järgmisena kuulasin, tahtsin väga ka lugeda, aga pime oli. RAM esitas multimeedia kava “Midagi on õhus”. Mehi oli laval rohkem kui saalis. Üritus ületas mu mugavuspiirkonda, ei saanud ma aru, kas peab nii või võib ka teisiti. Ajuti tundus, et võiks teisiti, sest läbi võimenduse minetas koorilaul ehedust ja väge, miski aparaat undas ja iga lehekeeramise krõbin kaikus üle saali. Teosed olid meeliköitvad, kangesti tahtsin kavalehte lugeda, leida tugipunkte kunstilistele väljunditele, tekkis sügav kahtus, et kontseptsioon põhineb sõnamängul, mitte helikeelel. Õnnetuseks oli kaasatud valguskunstnik, mõttetu liides. No tõesti ei usu, et keegi nautis helesini-rohelist meeskoori. Minu pärast mässaku nad lava prožektoritega, aga saali tulede jaoks peaks veidi elektrit jätma, et oleks piisavalt valgust sõnu jälgida. Isenesest mõjus kontsert inspireerivalt. Mõmm, näu, kraaks. Midagi sellist nad mühasid rampi. Valgustusprobleemidega tuli silmitsi olla ka järgmisel kontserdil. Andres Mustoneni juhatas Händel/Mozarti “Messiast“ Taaskord pimendati, õnneks mitte nii radikaalselt. H arvas, et Viljandi kultuurikolledzi tudengid on tulnud Vanemuisesse lavapraktikat tegema. Milline kontsert! Seesuguste pärast ma üleüldse taolist meelelahutusformaati kasutan. Mustonen lasi muusikal kõlada niivõrd ilusalt, kirkalt ja meeliülendavalt, et peale kolme tunnist lummavat ettekannet olin kahtlemata parem kui varem. Tüütuks vahemikuks minu elus oli 100 aastat üksildust. Sellal mõtlesin mitmed korrad, et aja kasutamiseks on kindlasti paremaid ja edevamaid võimalusi kui etendusel passimine.

Приглашение Анны Каренины на праздник

Наверняка вы заметили, что на улице прекрасная погода. Но для меня прекрасна не только погода, но и сегодняшний день, потому что наконец-то мне удалось приобрести маленькую и милую квартиру прямо на улице Льва Толстого.

blogijad mängivad

Tänasel blogiringil ringil jäi silma 2 mängu.

Elu väärtuslikumatest (pisi)asjades nägin mängu "Anna edasi!", mille alustas Margo ning mehe, kelle kõrval on istunud tõenäoliselt kõik minu kursuseõed, eksole Krissu ju see tüdrukud ;), mängib mõtliku mehe lugemisvara community-game'i.

Viimases nimetatud mängust võtsin nõuks isegi osaleda.

Reeglid järgmised:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda "eriti lahedat" või "intellektuaalset" raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.

Esimene raamat, mil lehekülgi rohkem kui 120 oli William Blanchard`i "Rousseau ja mässumeel"

Nad on hõlpsasti valmis teisi uskuma, nägema igaühes head ning instiktiivselt kaasa tundma neile, kes kannatavad. Sellistel naistel ei ole raske end veenda, et tema vahekord mehega võib lõputult edasi kesta ja siiski täiesti platooniliseks jääda. Kuna ta ei ole teadlik seksuaalsetest tunnetest, siis ei teadvusta ta endale ka nende avaldumisi.

Viel glück zum Geburztag! Herr Wolfgang Amadeus

Lõppeks sai läbi akadeemiline puhkus elust. Peale innukat konspektide lugemist saan naaseda oma tavapärase elustiili juurde. Kohvikud, restoranid, õllesaalid, kontserdid ja vinoteegid. Eile kuulasin Mozartit, 18 sajandi Pearu Paulust (F is pleased). Olematu muusika-alase hariduse tõttu ei saa ma adekvaatselt hinnata ja ma ei tahaks laskuda Raimu Hansoni Postimehe arvustuste tasemele, mille sõnumiks on tavaliselt et peale kontsertit plaksutati. Kahtlemata, reporterile, kes oma elus avastanud uue hobi- klassikalise muusika kontserdid, võib tunduda aplaus erakordsena. (F: Mozart muusikas on sama suur kurjategija kui Pearu Paulus, vahe on ainult selles, et tal oli 2 sajandit aega põgeneda) Ent regulaarsele kontserdikülastajale pole selles midagi imelikku ega ebatavalist. Kuid viimasel kontsertil suutis publik siiski üllatada, peale Kalle Randalu lisapala teadustamist kostus saalis orgastilist kilkamist ooouuuaaah. Nii armas.

Üldse on mul tunne kui pikalt reisilt tulnud. Maailm on nii uus ja ennenägematu. Lisaks kallutas M mu orkestri kontseptsiooni tüüplahendusest kõrvale, tutvustades oma eugeenika projekti. Nimelt mõlgub Mil tulevase lapseisa tüpaazhina meelel musikaalse ja lokkispäise mehe võrdkuju. Viimase ERSO kontserdi tshellist vastas ideaalile 100% ulatuses. Ent mina veel polegi veel koostanud oma järeltulijate loomeprojekti ja välja valinud nõudeid spermadoonoritele.

Kaks päeva tagasi tõdesin, et mina küll ei tea, mida ma ülejäänud eluga peale hakkan. Tänini ei tea. Mine tea, mis saab.


Täna oli mul kaasautor F

tihased

pekk on nii külmunud, et nokk ei võta

paar vigri juba haiseb kontori nurgas

vigrid kibelevad ekraanile
kohe lähen poodi, ostan pintsli ja 3 potti värvi.

kliendikingiks on saku gold