uued ilunipid poistele

Hommikul nägin venda köögis. Tema nägu ninast allpool meenutas kangesti kärnkonna. Ehmatasin hirmsasti, kogudes küsisin, kuhu ta ullike oma pea oli pistnud? Agar naissõber oli venna näo kintsuraseerimisvahaga sisse määrinud ja kaksamisribasid täis kleepinud. Rajule ribade rebimisvalule järgnes markantne lillatäpiline lööve.

elustandard

Hälbin meie firmas üldkehtivast elustandardist

Puuduvad komponendid:
1. mees/elukaaslane (boonusena abielu)
2. lapsed
3. korter/maja
4. auto
5. eile lisandus veel üks punkt- unistus luua oma agentuur/firma

olen ebanormaalne naine
3 aastat töötamist viljakas kollektiivis pole andnud oodatud tulemusi
kaua võib!
come on baby!

kiiver

Kolmapäeval kekutasime Figa enne kontsertit Vanemuise ees Tobinal jalus. Toksisin meeleheitlikult "seinapanne", lootes kuulda imekaunist muusikat ja luulet, ent liiga väetiks jäin. Piuksugi ei peksnud välja. Ja siis tuli mutike, andis pannile kolka ja " Kui tume veel kauaks ka sinu maa... " hakkas kostuma. F lubas mulle laenata järgmiseks ausamba külastuseks kiivri, et saaksin peaga vastu panne joosta.

Summa

Hoolmata raskest bioloogilisest seisundist käisin täna Tobiase keelpillikvarteti kontserdil. Mozart, Pärt, Mendelssohn, lisapala mängiti Valgrelt.
Pärdi muusikast olid kavas: Summa, Psalom ja Fratres.
Täna tundus Summa nii hingematvalt... no ei leia sõna... täiuslik, et peaaegu oleksin jälle kontserdil nutma puhkenud.

orgasm

Sellal kui sõbrad linnas lõbutsevad, pean mina tatise tervise pärast kodus istuma. Kätte olen võtnud Robin Bakeri “Spermasõjad”

“Kui naine saab vahekorra ajal orgasmi, võimaldab emakakaela kombineeritud avanemine, laskumine ja imemine tal säilitada palju rohkem spermatasoide kui orgasmita vahekorra puhul. Naine säilitab vahekorra ajal orgasmi saades umbkaudu 50-90 protsenti spermatosoide ning ilma orgasmita 0-50 protsenti.” /.../ “ Mõned naised (2-3 %) ei saa kunagi orgasmi; teised (5%) saavad mitmekordseid orgasme, liikudes peaaegu vaibumata ühelt haripungtilt teisele. Kümme protsenti ei saa kunagi vahekorra ajal orgasmi; teine kümnendik saab peaaegu alati. Mõned eelistavad vahekorra ajal haripunkti jõudmiseks lamada täiesti passiivselt; teistele meeldib olla aktiivsem. Viiskümmend protsenti masturbeerib regulaarselt; kakskümmend protsenti ei tee seda kunagi . Neljakümnel protsendil esineb öiseid orgasme, ülejäänud ei oska neid isegi ette kujutada.”

Lisaks eristab autor viiete orgasmiliiki: masturbatsiooni, öiseid, eelmängu-, vahekorra- ja järelmänguorgasme, pluss mitmekordseid. Kõige vähem kirjeldab ta järelmänguorgasmi. Mh kui peale vahekorda nt teha edukas keelekas, kas siis selle tulemus klassifitseerub järelmänguorgasmiks? Või on see midagi sellist, millest mina ei teagi?

Vaino Vahing samast raamatust...

Malev

Uuest Eesti mängufilmist “Malev” on vastolulisiselt arvatud. Püüdsin minna kinno eelarvamusi kaasa võtmata. Järelarvamus sellevõrra positiivsem. Mulle meeldis. Võluvalt kohmakas.

9. septembri Sirbis avaldatud Olev Remsu Maleva arvustust kritiseerisid elavalt lehelugejad, sh Ilmar Raag:“Kas eestlane, kes vaatab Somnabuuli on rohkem eestlane, kui see, kes vaatab Malevat. Kas kolme lapse ema Eestis, kes naerab Ärapanija peale, on halvem inimene, kui kolme lapse ema, kes nutab koos Arvo Pärdi minimalismiga? Isegi, kui see mulle ei meeldi, ei ole ühelgi kõrgkultuuri tarbijal eetilist õigust hukka mõista rahvaliku kultuuri tarbijat. Isegi kui ma väga tahaks öelda, et kõik, kes on käinud õllesummeril, on lurjused, ma seda tegelikult teha ei saa. Nende seas on inimesi, kes üle kõige väärtustavad oma armastust ja perekonda. Eestlaseks olemist jne. Kõrgkultuuri tarbijatel ei ole eetika monopoli. Ütlen seda ja tean, et ma ise ei ole viimasel kolmel aastal õllesummeril käinud niisamuti nagu ma ei ole ühegi reality sarja seeriat algusest lõpuni vaadata. Kummatigi ei anna see mulle eetilises plaanis mingeid privileege.”

Samas ma ei usu, et nn rahvaliku kultuuri (meanstreami) tarbijale Malev meeldib. Tegemist on nagu rohkem friigifilmiga.

tintinnabuli

"Sel üleni ilmalikul ajastul loob Arvo Pärt sakraalset muusikat, mis on lausa tungivalt ilus, ehe ja siiras, sealjuures ülimalt tundeline, puudutades iga janunevat südant, kes igatseb terviklikkuse järele – ja see igatsus on omane mistahes usutunnistusele.” Karen Durbin

Rakvere Arvo Pärt festival 2005

Naudingu ja mõnu pärast ilusate piltide tegemine on patt (Savonarola)

Eelmine nädal nägin paljut. Külastasin 3 etendust, 1 konverentsi ja 1 kontsertit, rääkimata Tartu nädalalõppe iseloomustavast Zavoodi käigust ja eiteamillepärastkülastatud Klubi Tallinnast.

Minu tänavune draamakava koosnes üksnes kurbmängudest
Esmaspäev. Pidusöök. Hea. Tasus vaadata.
Kolmapäev. Padjamees. Super. Katarsist tekitav.
Kaaslaseks oli teatripõlgur T , ent seekord suutis antud kunstivorm tedagi puudutada.
Neljapäev. Savonarola tuleriit. Ilmselt tubli tükk, kuid Padjamees oli olnud niivõrd mõjuv, et tuleriit tundus kui lustakas palagan. Iseäranis tüütavalt mõjus Savonarola eksarmastuse lõpumonoloog. Püha jumal, kes referaati pühaku eluloost enam kuulata viitsis! 2-3 minutiga rikuti terve lavastuse mulje.
Reede. Heade mõtete konverents. Esa Saarinen. Kahjuks mõeldi võõrkeeles, väga palju osa ei saanud.
Laupäev. Tiina Tsautsau :), esineja konverentsilt, rääkis üsna veenvalt oma kehakaalust.
Hooaja avakontsert. Mozart. Dvorak.
Dvoraki “Uude maailma” on mu lemmiksümfooniaks olnud vähemalt 15 aastat, ammu olin igatsenud kuulata kontsertettekannet. Saalis tekkinud assotsatsioonid erinesid tunduvalt varasematest. Muusika tekitas oluliselt helgemaid meeleolusid kui oskasin oodata, kunagi pidasid sümfooniat ärevaks ja traagiliseks, siis nüüd tundus see väga dünaamiline, liikuv, positiivne, seikluslik.

Sügisel tuleb riburadamisi ettekandele teoseid, mille puhul olen mõlnud, et seda tahaks kindlasti “elavas” esitluses kuulata. Näiteks Mozarti “Võluflöödi” öökuninganna aaria, Arvo Pärdi “Fratres”, mis kõlab juba pühapäeval Tartu linnamuuseumis. Õigupoolest jääb praegu ainukesena nimekirja “Tabula rasa”- minu esimene tutvus Pärdi muusikaga. 8 aastat tagasi Jyväskyla raamatukogu helikandjate osakonnas küsiti, kas mulle meeldib ka Arvo Pärt. Siis ei teadnud temast midagi. Peale pearaputust suruti mind nahast lamamistooli ja torgati plaadimängijasse “Tabula rasa”. Aitähh soomlased.

lõvipuuritreiler

lõvipuuritreiler on otsapidi tsirkusetelki aetud. kostab väga nostalgilist muusikast. ahh. ilmselt käib loomadel rühmaaeroobika

tsirkus

300 meetri kaugsusel minust külitavad lõvid, elusad, nii väga ilusad. ehk peaks DRAAMA sinnapaika jätma ja eelistama alternatiivsemaid meelelahutusformaate. zeppelini ees tehakse tsirust. millal, kahjuks ei tea.

esmaspäeval vaatasin sagadi mõisas pidusööki. hea, sünergiline. kuigi osad osatäitmised olid halvad, mõned osad lausa väga halvad.